Seite:Siebs Johannsen Lustspiele 1898.djvu/20
16
Gor. Jö, dü üíst min, dit 's Wes,
wan 't uk jit áuíönër es!
wel di dear 't lêwënd drai,
› üp hunën frai.
Ingb. Gorich, min olërbëst,
ik wêt dat dü dit dêst,
dêefom wis nü man stel,
dö ”t mi tö wel.
Bíring. Ik ken 'ër dach gôr nönt fôa e. s. t.
Ingborich en Gorich. jy grept ön prekëltjüch en set
ha-er hen tö preklin, en hi lapt ys ek wis ani' ka-zw ombi.
Gorich. nö, dit wêe jö net! sa wat kumt ön det
jöí'hönërt ek nıôa fôa! Ik, wat nü bal tri en en hôalëf
jör mi di haken oflöpën hêí* om di, ik skul töbêk trêf,
blôat omdat jü föfër üp jenmöl en tumpich skyr fingën
hêí'! dit es jö dach tö geft innemën!
Ingb. ö Gorich, wat ü1"ers dêfst, wis dach man
söcht lítjum, dat 'ërt man ek jäit. _
Gor. ek jâít? jö, wan ik en tüthfıin hei“, da. prölët
ik et höm ön di ôarën, dat höm bmng ôafeln sprông.
wat hêi' ër wel teegën mi? wan öm dach jest ys štjyrman
fàift, ken öm dach wel en wüf ernêerë! en sen ik ek
spöfsöm en flitich? wat wel ”ër da môa? of lürët 'er
üp en priııs tö di? „
Ingb. miıı lef Gorich, hui' kenst dü sa wis? dü wêst
jö, hui' lef ik di hö! Wan°t êfër min hani' ging, da wêe
wat al lung wüf en man!
Ger. jfi föfër es dach jar ek sa wesen; hm" ken
'er da nü üp jen lop sa ür? dêe mut höm dach hokën
en lap önt ôa pötët hö! U